Üks viis inimeseks olemist mõtestada on tema püüdluste mõistmise kaudu. Me püüame aru saada, miks me midagi kogeme. Me tahame mõista, miks midagi meiega juhtub. Me otsime seletust. Eriti siis, kui meid tabavad eluraskused, kaotused või kriisid. 

Me kogeme praegu maailmas üht iselaadi katkestust või kriisi, mida me mingil moel enda jaoks lahti seletada püüame. Arvo Pärt on öelnud, et “Praegune kriis ei säästa kedagi, hädaolukorras paljastavad kõik oma tõelise „väärtuse“, mida ei saa enam peita. Kuidas me sellest väljume, ei tea keegi, kuid me kõik tunneme, et miski ei jää puutumata.” Kriis toob alati välja selle, mis toimib ja töötab, sh inimese endi tugevused ja toimetulekumehhanismid. Teisalt, toob ta ka välja selle, mis vajab veelgi enam tähelepanu. 

Kas ja kuidas ma olen valmis kohanema, õppima ja keerulistest olukordadest tugevamana väljuma? Säilenõtkuse arendamine (resilience) on üks viis, kuidas olla võimalikeks tulevikukriisideks enam valmis. Ja tundub, et säilenõtkust vajame enam kui kunagi varem. Muide, just lapsed võivad meid siinkohal palju õpetada: kuidas nemad rasketest hetkedes kohanevad ja taastuvad.

Kirjutasin PARE palvel sellest pikemalt siin.
Samuti kuula podcast’i.

Aitäh: Photo by Yoann Boyer on Unsplash