Täna ma luban pausi. Eile oleks pidanud pidama pausi. Oleks mul vaid julgust pidada pausi homme.
Igaüks meist kogeb praegust aega omal moel: ühed tunnevad kurbust, jõuetust, ebakindlust; teised lootust, uute võimaluste esilerkimist, uudishimu tuleviku suhtes. Mis on praeguse aja õppetunnid inimeseks olemise ja inimkonna kohta?
Olen püüdnud leida oma suhestumise eriolukorraga ja loonud või taasleidnud mõned toimetulekuviisid, sh jätkan hommikuse võimlemisega, söön võimalikult mitmekülgselt, lähen õue. Jah, üks oluline muudatus mu päevarütmis on see, et lähen pärast hommikusööki võimalusel kohe õue. Liigun palju metsas, vaatlen binoklist linde ja kitsi ja rebast ja imetlen sookurepaari. Siis olen asjalik ja tegus. Midagi peab ju tegema, sest kõik ju püüavad teha ja olla asjalikud…Kuigi mõtlen üha enam, et mis mõttes asjalik…Kodukontorit olen harjutanud aastas 2006. Inimestele olen rohkem helistanud ja üles otsinud need teejuhid, kellelt ma olen elu jooksul õppinud. Sest tõsi, tahaks ikkagi seda tohutut katkestust (disruption) mõtestada ja sellest õppida. Ja tahaks juba teada, mis on tulemas…
Osalen veebiseminaril, kus inimesed maailma eri paigust jagavad oma kogemusi:
- “kui lihtne on leida ennast hõivatuna. Ma taasloon oma vana elu. Ma märkan, et ma kiirustan oma laua taha. Miks ometi?”
- “ma olen tööga hõivatud. Mul pole olnud aega nautida seda aega ja ruumi, loodust. Veider”.
Nick Cave’i mõtted jätkavad esialgu samas võtmes: “…kui mul on kolm kuud vaba aega, siis mu mõte hüppab kohe selle juurde, kuidas seda aega täita”.
Ja siin ma tunnengi oma dilemmat, kas ja millega ma oma aega täidan ja miks ning kas ma võiks ka lihtsalt olla. Mis oleks, kui lubame endale ühe pausi.
Nick Cave jätkab: “võib-olla on praegune aeg sellekst, et pöörata tähelepanu, olla teadlik, olla vaatleja…Minu jaoks ei ole see aeg, kus matta ennast loomise kiiruse alla. See on aeg olla tagaiistmel ja kasutada hetke reflekteerimiseks – milleks me, artistid, oleme?”.
Tõsi, kõik meist ei saa olla tagaistmel ja pidada pausi. Ma imetlen kõiki eesrindel olijaid ja olen neile väga tänulik. Ma loodan, et nende vaimujõudu toidab mõte, et kõik, mida nad on seni oma elus kogenud ja õppinud, on neid selleks hetkeks ette valmistanud. Kindlasti mitte 100%, aga igaüks leiab oma minevikust üles selle miski, mis annab vaimujõudu.
Seega, kui sul on vähegi võimalik, siis pea pausi. Vähemalt aeglusta. Ole uudishimulik enda, kogetu ja maailma suhtes. Ära anna hinnanguid. Harjuta kohalolemist. Üks hingetõmme korraga.
Ja kui on võimalust, loe raamatuid. Lõpetasin just Tõnu Õnnepalu triloogia kolmanda osaga “Lõpmatus”: “…et aeg läheb kiireks, et aeg hakkab tormama, et midagi ei jõua. Siis – õnneks tuleb see neile viimasel minutil alati meelde – aitab üks asi. Istuda maha. Kui kiiruse ja jõudmatuse tunne on eriti akuutne, heita pikali. Oodata, kuni üle läheb. Sest varem või hiljem ta läheb. Enne mitte tõusta. See ei võta üldse aega. Vastupidi: annab. Ja täiesti lõpmatult. Sest nii see on: meile kuulub kogu meie Aeg ja muud aega polegi olemas”.
Pausi pidamine võib olla üks radikaalsemaid samme, mida täna astuda. Ent just see paus võib anda. Lõpmatult.
Head pausi!
Mõned ajastukohased küsimused pausiks:
- mis on mulle täna tegelikult oluline?
- millest ma päriselt hoolin?
- kui ma mõtlen “kohustustele / ülesannetele / kokkulepetele” siin elus, kas nad väärivad minu tähelepanu ja aega?
- millest ma tunnen puudust?
- millest ma ei tunne puudust?
- kui ma vaatan ennast praeguses situatsioonis, siis mida ma enne tegin sellist, mis aitab mul olemasolevaga toime tulla?
Photo by Icons8 Team on Unsplash