Ise olemisega seotud sõnavara on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud, nt enesehoolivus (self-care), enese kaastunne (self-compassion), enesearmastus (self-love), eneseteadlikkus (self-awareness), enesekontroll (self-control) jne. Kas see tähendab, et me inimestena tunneme ja teame ennast rohkem? Oleme targemad ja õnnelikumad? Endale lähemale jõudnud? Hariduse uurija ja professor Mark Tennant tõdeb, et ideaaliks on ühenduses olev, terviklik ja integreeritud mina: terve mina on pigem ühenduses kui eraldatud, teadlik kui varjatud, pidev kui katkendlik. Tasha Eurich defineerib eneseteadlikkust kui tahet ja oskust mõista iseennast ja seda, kuidas teised meid tajuvad. Eneseteadlikkuse komponendid on:

• elu juhtivate väärtuste mõistmine;
• teadlikkus oma kirest;
• teadlikkus oma püüdlustest;
• teadlikkus keskkonnast, mis toetab heaolu ja annab energiat;
• teadlikkus oma harjumustest;
• oma reaktsioonide ehk mõtete, tunnete ja käitumise märkamine;
• oma mõju teadvustamine.

Loomulikult võib neid teadlikkuse komponente sügava enesekaemuse egiidi all uurida. Budist Tirthang Tulku ütleb: our belief in this image draws us away from the true qualities of our nature and prevents us seeing ourselves clearly. Teisisõnu, kuivõrd selgelt me oma tegelikku olemust ikkagi näeme. Sidney ülikooli uurija Adam Grant toob välja huvitava nüansi – endast mõtlemine ei võrdu teadmisega endast. Mida enam aega me sisevaatlusele pühendame, seda vähem enesetarkust meil tegelikult on (viidanud Eurich).

ENESEUURIMISE VIISID

Eurich leiab, et eneseuurimine ei ole halb, vaid olulisem on see, kuidas me seda teeme. Ta soovitab valida sobiv lähenemine: keskendu enam uue avastamisele, uute taipamiste sõnastamisele, õppimisele tegutsedes. Oluline on avatud mõtteviis ehk avatus erinevatele allikatele, seisukohtadele ja selgitustele. Ära takerdu vaid ühele tõele. Näiteks, küsi tagasisidet oma kolleegidelt või sõpradelt.

Endast teadlikuks saamiseks võiks rohkem päriselt tegutseda: luua endale kogemusi, kus tuleb ennast ületada, midagi uut proovida. On üsna levinud ootus inimesele, et sul peab olema üks kirg. Ent meie tänane pikk elu võib tähendada, et meil on mitu kirge. Dave Evans ja Bill Burnett leiavad, kirg tuleb PÄRAST seda, kui sa proovid midagi, avastad, et see sulle meeldib ja arendad selles oma meisterlikkust. Läbi igapäevase katsetamise avastad seeläbi rohkem oma väärtusi, püüdlusi, saad teadlikuks oma harjumustest ja mõjust ümbritsevale. Ja tõenäoliselt jõuad ka enesele lähemale…

Mis ootab nüüd tegemist?

Bill Burnett & Dave Evans. 2017. Designing Your Life. Borzoi Book, New York.

Mark Tennant. 2012. The learning self. Understanding the potential for transformation. Jossey-Bass.

Tascha Eurich. 2017. Insight. The power of self-awareness in a self-deluded world. Macmillian.

Olen viimasel ajal lähtunud elus lihtsast põhimõttest – järgne oma uudishimule. Inimesed, nende lood ja mõttelend pakuvad tohutult palju avastamisrõõmu. Inimene on avastamist ja uurimist väärt. See, kuidas ta tegutseb, mida elus oluliseks peab või kuidas tema ideed vormuvad teistele nähtavaks. Loomine, loomisjõud – ja vabadus. Minu uudishimu viib koos kaasteelise Indrek Maripuuga nende inimesteni, kelle loomemaailm meid uudishimulikuks teeb.

 “Sähvatus” on podcast, kus räägime juhtide, loovisikute, uuendajate ja visionääridega nende loovprotsessist, kuidas nad teevad seda, mida teevad. Kuidas nad tunnevad ära oma sähvatused mingi lahenduse, idee või inspiratsioonihetke näol. Teeme juttu nii kogemustest, uudishimust, inspiratsioonist, uute ideede leidmisest, loomingust kui ka hirmust ja segadusest selle protsessi jooksul. Saatejuhid on Piret Jeedas ja Indrek Maripuu. Uus episood iga kuu teisel teisipäeval.

Teise saate külaline on ajuteadlane Jaan Aru, kes on olnud üle kümne aasta uudishimulik, kuidas meie aju töötab ja õpib. Jaan ise ütleb, et oma valdkonnani jõudis seetõttu, et teda “huvitavad suured küsimused. Võib olla seetõttu, et ma ise olen väikene mees”. Jaan kutsub aju treenima, süvenema ja pingutama, sest “loovus vajab tohutut järjekindlust ja distsipliini”. Kutsub mõtisklema, kuidas tänane nutiseadmetes rändamine meie mõtlemist ja õppimist mõjutab. Keskendunult kuulates saad teada, miks ta vihkab voltimist.

Kui keegi paluks sul tegeleda oma tumedama poolega, nt allasurutud emotsioonid, ebakõlad või läbikukkumised, siis üsna tõenäoliselt leiame sada põhjust, miks seda mitte teha. Positiivse mõtlemise varjus jääb justkui mulje, et negatiivsetest emotsioonidest, sh viha, ärrituvus, nukrus, on vaja iga hinna eest hoiduda.

Todd Kashdan ja Robert Biswas-Diener, toetudes kümnetele uuringutele, toovad raamatus “Sinu tumedama poole vägi. Kuidas negatiivsed emotsioonid enda kasuks tööle panna” välja, et negatiivsete emotsioonide, kogemuste või ebamugavuste vältimine ei lase meie elu täiel rinnal elada ning negatiivsuse vältimine viib meid ihaldatud sihist hoopiski eemale. “Enamik meie probleeme ei kerki stressi tekitavatest mõtetet või tunnetest, vaid tahtmatusest nendele läheneda”, leiavad nad. Või teine mõte: “Kui sa valid negatiivsete tunnete tuimastamise, siis sa muutud tundetuks ka positiivse vastu”. Sarnast mõtet on käsitlenud ka Brene Brown mitmetest oma raamatutes, nt ka eesti keeles ilmunud “Ebatäiuslikkuse kingitused”.

Autorid leiavad, et terviklik inimene on avatud ning kohandub oma isiksuse kõigi osadega: heledate ja tumedate, tugevuste ja nõrkuste, edude ja nurjumistega. Ta ühendab oma elus igapäevase elu nautimise ja sügavama tähenduslikkuse ning võtab omaks nii uudsuse kui ka stabiilsuse.

Paar ülesannet tänaseks:

• arenda oma emotsionaalset kirjaoskust. Märka kõiki päeva jooksul esilekerkivaid emotsioone. Pane need kirja. Uuri ka, kuidas sa oma emotsioone kirjeldad. (Mida selgemalt ja täpsemalt me negatiivseid emotsioone kirjeldame, seda vähem problemaatilised need on).

Uuri endalt:

• Kuidas Sina tuled toime ebamugavusega oma elus?
• Kuidas sa naudid igakülgselt tänast päeva?
• Mis on sinu jaoks elus tõeliselt tähenduslik?

Julget  lähenemist elule täie rauaga.

Igapäevane mõttelaviin on metsik. Üks mõte järgneb teisele hetkel, mil hommikul silmad avame. Hambapesu ajal on kogu päevaplaan üksipulgi läbi käidud. Igapäevase mõttelaviini all pole palju ruumi tegelikkuse märkamiseks. Mind saadab viimasel ajal uuriv ja avastav lähenemine elule. Edgar Schein* kasutab mõistet “humble inquiry”, mida ta ise kirjeldab nii: see on kunst kellegi esiletoomiseks; selliste küsimuste esitamine, millel ei ole veel vastust ja suhte loomine, mis baseerub uudishimul ning huvil teise inimese vastu. Kuigi tema lähenemine avaldub heas vestlemises ja teise inimese kuulamises, on uuriv lähenemine ülekantav ka isiklikule väljale. Mida see tähendab? Ma uurin parimal moel ja kõigi oma meeltega tegelikkust sellisena, nagu ta on. See ei ole püüd leida nn õiget vastust, vaid iga oma keharakuga tunnetada, mis on Sinu jaoks sel hetkel oluline. Näiteks, võib uurida mingit  Sulle olulist küsimust – millal ma tunnen end tõelises sõiduvees? Mille poole ma veel püüdlen? Mida tähendab võimalus elada suurepärast elu? Sa LIHTSALT OLED oma küsimusega, lähed võimalikult selle sisse ja tunnetad, mida olulist sinu jaoks esile kerkib. Avatud meeltega, sest vastus võib sind üllatada. See eeldab ka julgust lubada endale aega ja lihtsalt olemist. Sügava uurimise mõtteks on eemale heita need mõttekihid, mis varjutavad tegelikkust. Nii leiad nn selge ja puhta koha, millest voolavad välja loomulikud ja enam sinuga kooskõlas olevad järgmised olemised ja teod.

Segane jutt… Aga eks ma ise ka harjuta seda uurivat loomust endas.

Mil moel sina oma mõttekihte puhastad?

* Schein.E.H. (2013). Humbe Inquiry. The gentle art of asking instead of telling. Berrett-Koehler Publishers, Inc: San Francisco

Kas tundub pisut ootamatu küsimusena? Kõik, mida me inimestena teeme, toimub tegelikult vestlustes. Tööl, kodus, leti taga. Aga, kui sügavuti me mõistame vestlusi oma elus? Ka Eestit külastanud juhtimismõtleja Margaret Wheatley on öelnud, et “kõige jõulisem vahend oluliste muudatuste algatamiseks on omavaheline vestlus”. Mida sügavam on vestlus, seda suurem ühtsus; mida pealiskaudsem vestlus, seda enam esineb konflikte.

Sõna vestlus (ingl conversation) tuleb ladina keelest: con tähendab „koos“ ning versare „ümber pöörama“. Seega vestlus on koos kellegagi ümber pöörama. Kui palju on meil aga tegelikult aega sügavatesse vestlustesse laskuda ning ümber pöörata/pöörduda? Kas me oskame kuulata nii, et heidame kõrvale oma oletused või hinnangud?

Celeste Headlee, tuntud raadiohääl ja kirjanik, soovitab unustada seda, mida sa vestluskunstist tead, nt kui oluline on peegeldada tagasi, sõnastada ümber või teha kokkuvõtte. Unusta see.  Ta annab 10 lihtsat, või ehk siiski mitte, põhimõtet, millest vestlustes tegelikult lähtuda. Näiteks, ole kohal praeguses hetkes, ära pea jutlust või kasuta avatud küsimusi. 

Tema kõnest jääb veel saatma viide 10 000 täiskasvanu seas läbiviidud uuringu tulemustele, mille kohaselt elame suuremate erimeelsuste ja polaarsuste ajastul kui kunagi varem. Ja seda seetõttu, et me ei kuula üksteist. Seega lähene igale vestlusele tundega, et mul on sellest midagi õppida.

Millised on vestlused sinu elus?

Kes ei oleks enda suhtes aega-ajalt kriitiline? Kui tihti läbib sind mõte: “Ma ei vääri. Ma pole valmis. Ma ei julge. Järgmine kord teen paremini. See ei tulnud mul jälle hästi välja” jne. Meid ümbritsev mõjutab meie endi suhet endasse: võrdleme tihti end teistega, kes on “targemad”, “moodsamad”, “huvitavamad” ja “edukamad”.

Kas saab siis ka teisiti? 

Enesehoolivuse uurija Kristin Neff  leiab, et me võiksime lõpetada enda pideva kritiseerimise ja hindamise. Selle asemel, et hinnata end skaalal “hea” või “halb”, peaksime end lihtsalt aktsepteerima avatud südamega sellisena nagu me oleme. Teisisõnu, me võiksime olla enda suhtes hoolivad ja kaastundlikud. Just nagu siis, kui väljendame kaastunnet ja mõistmist sõbra või lähedase suhtes, kui ta seda kõige enam vajab.

Enesehoolivus (ing. ke self-compassion) tähendab, et sa oled lahke ja mõistev enda suhtes hetkedel kui koged ebakindlust, läbikukkumist, ebaõnnestumist, kannatamist. 

Enesehoolivus koosneb 3 komponendist:

1. Headus enda suhtes

Enese suhtes kaastundlikud inimesed mõistavad, et ebatäiuslikkus, läbikukkumine või eluraskuste kogemine on möödapääsmatu. Selle asemel, et reageerida eluraskustele vihaga, siis nad on enda suhtes õrnad.

2. Üldine inimlikkus

Inimeseks olemine tähendab, et me oleme haavatavad ja ebatäiuslikud. Enesehool tähendab, et ma mõistan seda, et kannatused on osa ühisest inimkogemusest. See on miski, mida me kõik tunneme.

It is in our faults and failings, not in our virtues, that we touch each other and find sympathy. It is in our follies that we are one. Jerome  K. Jerome

3. Teadlikkus

Me vaatleme oma tundeid hinnanguvabalt nagu nad on, ega püüa neid maha suruda või eirata. Me uurime oma negatiivseid mõtteid ja emotsioone avatud südame ja selgusega ehk me oleme teadlikud.

Enesehoolivuse kultiveerimine on pidev praktika ja seda saab arendada erinevate harjutuste toel. Uuri lähemalt.

Kas sina aktsepteerid end igal hetkel just sellisena nagu sa oled?