Kas tundub pisut ootamatu küsimusena? Kõik, mida me inimestena teeme, toimub tegelikult vestlustes. Tööl, kodus, leti taga. Aga, kui sügavuti me mõistame vestlusi oma elus? Ka Eestit külastanud juhtimismõtleja Margaret Wheatley on öelnud, et “kõige jõulisem vahend oluliste muudatuste algatamiseks on omavaheline vestlus”. Mida sügavam on vestlus, seda suurem ühtsus; mida pealiskaudsem vestlus, seda enam esineb konflikte.
Sõna vestlus (ingl conversation) tuleb ladina keelest: con tähendab „koos“ ning versare „ümber pöörama“. Seega vestlus on koos kellegagi ümber pöörama. Kui palju on meil aga tegelikult aega sügavatesse vestlustesse laskuda ning ümber pöörata/pöörduda? Kas me oskame kuulata nii, et heidame kõrvale oma oletused või hinnangud?
Celeste Headlee, tuntud raadiohääl ja kirjanik, soovitab unustada seda, mida sa vestluskunstist tead, nt kui oluline on peegeldada tagasi, sõnastada ümber või teha kokkuvõtte. Unusta see. Ta annab 10 lihtsat, või ehk siiski mitte, põhimõtet, millest vestlustes tegelikult lähtuda. Näiteks, ole kohal praeguses hetkes, ära pea jutlust või kasuta avatud küsimusi.
Tema kõnest jääb veel saatma viide 10 000 täiskasvanu seas läbiviidud uuringu tulemustele, mille kohaselt elame suuremate erimeelsuste ja polaarsuste ajastul kui kunagi varem. Ja seda seetõttu, et me ei kuula üksteist. Seega lähene igale vestlusele tundega, et mul on sellest midagi õppida.
Millised on vestlused sinu elus?