Tunnistan ausalt – kirjutamine tuleb raskelt. Iga blogipostitus on paras “pingutus”. Võib olla seetõttu, et infoajastul on sõnu nii palju, et sõnade kaal on kuidagi kaduv. Kuidas mõtteid tegelikult edasi anda? Kas ja kuidas saab edasi anda kogemust või emotsiooni?

Haarasin kinni võimalusest kirjutada. Paluti kirjutada artikkel kaasamisest. Valdkond, mis on minuga olnud aastaid. Seekord kogesin, et kirjutamine andis võimaluse senitehtule tagasi vaadata; mõtestada mind mõjutanud sündmusi; leida üles tähenduslik. Saada sõnade kaudu kontakt vägevate inimestega, kes on mu elu rikastanud. Kirjutamine on ka intiimne  tegevus, sest sa jagad midagi iseendast. Tekib ruum haavatavusele. Aga ka lõpetatusele.

Nüüd on olulised “asjad” kirja pandud, võib uue lehekülje keerata.

Mida soovid sina maailmaga jagada?