Ruumiloomise kunst ja praktika

Igas hetkes me loome ruumi. Suhetele, tööle, järgmisele projektile või kogemusele. Kõige kallim ja väärtuslikum on aga omaruum. Sügav suhe iseendaga. Soov mõista ja aru saada, kes ma tegelikult olen. Heita kõrvale maskid ja rollid, mida annab haridus või elulugu, usk või kultuurilugu. Julgus käia oma teed ja keskendumine tähenduslikule teeb ruumiloomisest kogu elu kestva praktika.

Iseendale ruumi luues õpid justkui uuesti tajuma iseennast. Oma võimalusi, lõputut rikkust enda sees, senitabamata potentsiaali. Ruumiloojana kujundab igaüks omanäolise lõuendi oma elust valides sinna sobivad värvid, varjundid või sümbolid. Mõnikord läheb see kergelt, ent on hetki, kus  koged kinnijäämist, enam kui “100 teega-ristteel-segaduses-olemise“ tunnet. Ja kui ise ei oska, ja ehk alati ei peagi, siruta abikäsi sõbra või tuttava suunas. Luba endale aega eemalduda, vaadata iseendasse või loobuda. Kahtluse alla seada olemasolev, nihutada piire endas ja enda ümber, luua uut, sest vana enam ei toimi. Ruumiloojad julgevad istuda segaduses ja kaoses. Sest neid kannab  sisemine usk ja usaldus, et midagi tähenduslikku on veel ees. Oma praktika leidmine aitab hoida selgroogu ja segaduses märgata uut, olgu selleks siis looduses liikumine, mediteerimine, jooga, teadlik hingamine. Mõnikord aitab lihtsalt keskendumine ühele asjale korrale.

Millele sina täna oma elus ruumi lood?

Päriselt.