Olen kirjutamise kiituseks kirjutanud ka varem. Olen ringiga jõudnud kirjutamise olulisuse juurde tagasi. Seda mõjutas Reinekke Lengelle autobiograafiline raamat “Writing the Self in Bereavement“, kus ta kirjutamise kaudu mõtestab enda jaoks lahti armastatud inimese lahkumise. Ausalt. Ilustamata. Soovitan seda raamatut kõigile, kes on kaotanud lähedase inimese või kelle kõrval on lähedase kaotanud sõber, kolleeg, elukaaslane.

Kirjutamise väärtus
Gillie Bolton leiab, et “Kirjutamine on lihtne, vaikne, isiklik, fokusseeritud viis reflekteerida,
pöörata tähelepanu iseendale.” Uuringud näitavad, et kirjutamine

Kui me kuulame ennast, õpime selle kohta, mida me vajame ja soovime, mida teistelt küsida ja mida meil on anda. Seda suurem on tõenäosus, et me ei jää haigeks, paraneme kiiremini, sõlmime rahu kroonilise haigusega (Bolton 2011, 23). Seega on kirjutamisel inimese füüsilist, sotsiaalset, vaimset ja emotsionaalset heaolu toetav võime.

Kirjutamise kogemus
Olen kirjutamist kasutanud ka üliõpilastega – julgustanud päevaraamatusse talletama märkamisi enda professionaalse arengu, õpitu ja kogetu kohta.  Olles uurinud nende kirjutamise kogemust, on tulnud esile nii mõnedki olulised märkamised:
“Taipasin, et kirjutamine aitab mul mõelda…võtta see aeg ja mõelda mõtteid. Kirjutamine aitab mõtted vormistada.”
Naudin kirjutamist ning tunnen, et seeläbi tuleb minu seoste ja tähenduste loomise võime paremini esile. “
“Päeviku pidamine andis hea võimaluse end ja enda mõtteid kõrvalt vaadata – mingid asjad said niimoodi lahti kirjutades hoopis teise tähenduse ning esialgu hirmutavad muudatused ei olnudki mingi hetk enam nii hirmutavad, vaid suutsin nendes näha oma käitumismustreid ja arengukohti.”

Olen ka ise aastaid päevaraamatut pidanud mõtlemata väga sellele, miks ma seda teen. Küllap alateadlikult olen mõistnud, et see toetab mind.

Kuidas kirjutada?
Kõige lihtsam on alustada vaba kirjutamisest. Teisisõnu, panna kirja see, mis nö “pastakast” tuleb. Ilustamata. Hinnanguid andmata. Kõik, mis sa kirjutad on õige. Soovi korral võid teksti juurde tagasi tulla ja vaadata: mida ma märkan, mida ma tunnen, mis mind üllatab. Siis võid liikuda samm-sammult erinevate kirjutamise viiside juurde, nt ostunimekiri, mõni luuletus või haiku, kiri, mida sa ära ei saada.

Kirjutamine on üks viis, kuidas õppida iseenda ja sulle oluliste teemade kohta. Ja mis eriti hea, kirjutamine on kättesaadav igal pool. Isegi levivabas piirkonnas.

Bolton, G. (2011). Write yourself. Creative Writing and Personal Development. Jessica Kingsley Publishers.
Lengelle, R. 2016. Writing the Self in Bereavement.  A Story of Love, Spousal Loss, and Resilience. Routledge.

Photo by Unplash.

Üks viis inimeseks olemist mõtestada on tema püüdluste mõistmise kaudu. Me püüame aru saada, miks me midagi kogeme. Me tahame mõista, miks midagi meiega juhtub. Me otsime seletust. Eriti siis, kui meid tabavad eluraskused, kaotused või kriisid. 

Kas ja kuidas ma olen valmis kohanema, õppima ja keerulistest olukordadest tugevamana väljuma? Säilenõtkuse arendamine (resilience) on üks viis, kuidas olla võimalikeks tulevikukriisideks enam valmis. Ja tundub, et säilenõtkust vajame enam kui kunagi varem. Muide, just lapsed võivad meid siinkohal palju õpetada: kuidas nemad rasketest hetkedes kohanevad ja taastuvad.

Mis iseloomustab säilenõtkeid inimesi? 

Liselotte Nooyen (THNK School of Leadership) on säilenõtkust käsitlevatel kursustel toonud välja, et säilenõtketel inimestel on realistlik vaade elule. Nende ootused pole liialt kõrged, ega ka liialt madalad ning nad suudavad kasutusele võtta erinevad ettevaatusabinõud. Teiseks, on nad tähenduse kandjad. Teisisõnu, neil on tugevad väärtused ja arusaam sellest, mis on nende eesmärk siin elus. Nad mõtestavad, miks nende elu on väärtuslik ja läheb neile ja maailmale korda. Nad astuvad samme parema tuleviku loomise nimel. Kolmandaks, nad on suhetele ja kuulumisele orienteeritud. Neil on tugevad suhted teistega, nad on valmis abi vastu võtma ja seda ka teistele osutama. Inimestel, kellel on tugevad sotsiaalsed suhted, tulevad eluraskustega paremini toime ja kasvavad tugevamaks.

Siinkohal on asjakohalik teha üks väike mõttepaus ja endalt küsida, kes on minu jaoks olulised ja tähenduslikud mõttekaaslased? Keda ma saan usaldada? Kas ma olen valmis abi küsima ja seda vastu võtma? Mis on minu elu sügavam mõte? Milline võiks olla minu elu 5 aasta pärast? 

Kirjutasin PARE palvel säilenõtkusest pikemalt.
Samuti kuula podcast’i.

Aitäh: Photo by Yoann Boyer on Unsplash

Ma ei tea, kuidas sinuga, aga see viimane pöörane aasta on minus esile toonud teatud kummalise igatsuse. Igatsuse uute elamuste ja kogemuste järele, mis sütitavad, müksavad, mõjutavad. Piirangutel on huvitav mõju. Ühelt poolt on nendes paras ports loomingulist võimalust, kutset nutikaid lahendusi leida ja ennast ületada. Ent teisalt, kui piirangud kraabivad sotsiaalseid kontakte, vähendavad uute ruumidega kokkupuuteid ja emotsionaalseid kohtumisi, siis see jätab lõpuks mingi jälje. Jah, igav ka ei ole, nt virtuaalsed rännakud, kohtumised ja zoomipeod on ju parasjagu uut me ellu lisanud. Aga ka sellest tekib teatud väsimus…

Hing päris rahul ei ole.

IMESTUS

Mind on väga mõjutanud üks viimane loetud raamat “Sense of Wonder” Francesco Dimitri sulest. Selle raamatu peamine idee peitub järgmises mõttes – selleks, et olla tõeliselt elus, vajame imestust. Just sellist, mis paneb ahhetama või mille tulemusena suu ammuli vajub. Imestus paneb kogu sinu keha värisema või erutust tundma. Imestuses on peidus teatud müstika. 

“Imestus sünnib siis, kui sa märkad midagi sellist või kui juhtub midagi, mida sa ei oodanud”.

Autor viitab mitmes kohas, et paraku vanemaks saades imestuse võime väheneb. Koos kohustuste saabumise ja sotsiaalsete rollide täitmisega kaasneb valikute tegemine. Me ise piirame oma võimalusi.  “Elu on vähem tohutu”. Väheneb meie entusiasm, me julgeme ja unistame vähem. Me ise pöörame vähem tähelepanu maagilisele või imelisele enda ümber. Näiteks, kui palju sa jalutades vaatad taevasse või suudad oma õhtusöögi meisterdamisele imestusega läheneda…

Lapsed imestavad  ja unistavad kogu aeg…Imestus saabub kohe esimeste langevate lumehelvestega, mida tuleb kasvõi hilisõhtul minna koheselt püüdma…Kohe kelgule…

Kindlasti on neid, kes on imestuse võime endas säilitanud ka täiskasvanuna. Hoia seda.

IMESTUSVÕIME ARENDAMINE 

Imestusvõimet saab endas aga teadlikult arendada ja autor pakub selleks mitmeid harjutusi:

Imestus tähendab eluga täielikku kohtumist nii heas kui halvas, nii hirmus kui ka rõõmus. Imestust täis elu on radikaalne elu. 

Kevad on imestuseks imeline aeg. Liigu rohkem, märka rohkem, kuula rohkem, peatu rohkem, katsu rohkem.

Leia üles oma imestamisvõime.

Foto. Toa Heftiba.

Maailm võidaks hästi juhitud protsessidest, ent veelgi enam  julgetest ja teadlikest protsessijuhtidest.

Organisatsioonikonsultant Edgar Schein (Scharmer 2018) on öelnud: “Mulle ei meeldi inimesed, kes ütlevad, et “on kahte liiki inimesi”. Aga tõesti on kahte liiki inimesi: need, kes mõistavad protsessi ja need, kes ei mõista”.

Protsessi mõistmine tähendab arusaamist, kuidas tekib sotsiaalne ruum või väli (social field), kus kujuneb selline mõtlemise, tegutsemise ja koosloomise tase, mis omakorda viib mõjusate lahenduste ja tulemuste sünnini. Sellised väljad on oma olemuselt sotsiaalsed, emotsionaalsed, sageli vastuolulised ja ka esilekerkivad ehk emergentsed. Emergentsus viitab asjaolule, et sageli protsessi enda käigus kerkib miskit esile, mida kavandamise käigus veel ei teatud, nt mõni ootamatu lahendus, senimärkamata vajadus või isegi konflikt. Eriti siis, kui on palju ebakindlust ja fookuses on küsimus, millele puudub üks kindel vastus, tuleb selliseks esilekerkimiseks valmis olla.

Igapäevaselt ehk mõtleme vähe sellele, et iga ühe tunnine koosolek või järgmine ajurünnak on just selline protsess või sotsiaalne väli, mis tegelikkuses eldab protsessi mõistmis ja läbimõtlemist. Sellise ruumi loomisel on heaks partneriks protsessijuht. Head protsessijuhid on nagu muutuste arhitektid või kaosepiloodid, kes julgevad kogeda üllatusi ja segadust; leiavad üles või loovad ise vajalikke meetodeid; esitavad palju häid küsimusi; müksavad seal, kus vaja, et tuua inimestes ja gruppides välja nende parim. Protsessijuhi olemise viis, mõtteviis, oskused, hoiakud, suhtumine ja metoodiline teadlikkus mõjutavad mõjusaid osalemisteekondi. Heaks protsessijuhiks saadakse läbi pideva õppimise, loova katsetamise ja julge praktiseerimise.

Kuidas Sina lood väeka sotsiaalse ruumi järgmisel koosolekul, visiooni või väärtuste sõnastamise protsessis, probleemide lahendamise või ideede otsimise teekonnal?

Kui teadlikult lähened Sina igale protsessile?

Millist protsessijuhi oskust plaanid sel aastal endas arendada?

Photo by Philipp Mandler on Unsplash

Scharmer, O. (2018). The essentials of theory U. Core principles and applications. Berrett-Koehler Publishers, Inc.

Täna ma luban pausi. Eile oleks pidanud pidama pausi. Oleks mul vaid julgust pidada pausi homme.

Igaüks meist kogeb praegust aega omal moel: ühed tunnevad kurbust, jõuetust, ebakindlust; teised lootust, uute võimaluste esilerkimist, uudishimu tuleviku suhtes. Mis on praeguse aja õppetunnid inimeseks olemise ja inimkonna kohta?

Olen püüdnud leida oma suhestumise eriolukorraga ja loonud või taasleidnud mõned toimetulekuviisid, sh jätkan hommikuse võimlemisega, söön võimalikult mitmekülgselt, lähen õue. Jah, üks oluline muudatus mu päevarütmis on see, et lähen pärast hommikusööki võimalusel kohe õue. Liigun palju metsas, vaatlen binoklist linde ja kitsi ja rebast ja imetlen sookurepaari. Siis olen asjalik ja tegus. Midagi peab ju tegema, sest kõik ju püüavad teha ja olla asjalikud…Kuigi mõtlen üha enam, et mis mõttes asjalik…Kodukontorit olen harjutanud aastas 2006. Inimestele olen rohkem helistanud ja üles otsinud need teejuhid, kellelt ma olen elu jooksul õppinud. Sest tõsi, tahaks ikkagi seda tohutut katkestust (disruption) mõtestada ja sellest õppida. Ja tahaks juba teada, mis on tulemas…

Osalen veebiseminaril, kus inimesed maailma eri paigust jagavad oma kogemusi:

Nick Cave’i mõtted jätkavad esialgu samas võtmes: “…kui mul on kolm kuud vaba aega, siis mu mõte hüppab kohe selle juurde, kuidas seda aega täita”.

Ja siin ma tunnengi oma dilemmat, kas ja millega ma oma aega täidan ja miks ning kas ma võiks ka lihtsalt olla. Mis oleks, kui lubame endale ühe pausi.

Nick Cave jätkab: “võib-olla on praegune aeg sellekst, et pöörata tähelepanu, olla teadlik, olla vaatleja…Minu jaoks ei ole see aeg, kus matta ennast loomise kiiruse alla. See on aeg olla tagaiistmel ja kasutada hetke reflekteerimiseks – milleks me, artistid, oleme?”.

Tõsi, kõik meist ei saa olla tagaistmel ja pidada pausi. Ma imetlen kõiki eesrindel olijaid ja olen neile väga tänulik. Ma loodan, et nende vaimujõudu toidab mõte, et kõik, mida nad on seni oma elus kogenud ja õppinud, on neid selleks hetkeks ette valmistanud. Kindlasti mitte 100%, aga igaüks leiab oma minevikust üles selle miski, mis annab vaimujõudu.

Seega, kui sul on vähegi võimalik, siis pea pausi. Vähemalt aeglusta. Ole uudishimulik enda, kogetu ja maailma suhtes. Ära anna hinnanguid. Harjuta kohalolemist. Üks hingetõmme korraga.

Ja kui on võimalust, loe raamatuid. Lõpetasin just Tõnu Õnnepalu triloogia kolmanda osaga “Lõpmatus”: “…et aeg läheb kiireks, et aeg hakkab tormama, et midagi ei jõua. Siis – õnneks tuleb see neile viimasel minutil alati meelde – aitab üks asi. Istuda maha. Kui kiiruse ja jõudmatuse tunne on eriti akuutne, heita pikali. Oodata, kuni üle läheb. Sest varem või hiljem ta läheb. Enne mitte tõusta. See ei võta üldse aega. Vastupidi: annab. Ja täiesti lõpmatult. Sest nii see on: meile kuulub kogu meie Aeg ja muud aega polegi olemas”.

Pausi pidamine võib olla üks radikaalsemaid samme, mida täna astuda. Ent just see paus võib anda. Lõpmatult. 

Head pausi!

Mõned ajastukohased küsimused pausiks:

Photo by Icons8 Team on Unsplash

Mõni aeg tagasi paluti mul kirjutada artikkel “Kohtumine eneseteadliku professsionaaliga” noortevaldkonna ajakirja “Mihus”. Siin avan mõtteid professionaalsusest, eneseteadlikkuset ja eneseuurimisest.

Inimese süvakihid on huvitavad. Aeg, kus me elame, esitab iga päev inimeseks olemisele uusi väljakutseid. Põnev on küsimus, kui palju me ennast tegelikult teame ja tunneme…

Naudin loomist. Inspiratsiooni annab elu ise, mõnikord loetud tekstid. Nii olen artiklisse lisanud ka ühe harjutuse “Kohtumine iseendaga”.

Luba endale see aeg, kus saad lihtsalt olla. Pilvi vaadata. Vihmapiisas kogu maailma märgata.

Me oleme alati rohkem, kui see, millest me oleme teadlikud.
Maurice Merleau-Ponty