Olen kirjutamise kiituseks kirjutanud ka varem. Olen ringiga jõudnud kirjutamise olulisuse juurde tagasi. Seda mõjutas Reinekke Lengelle autobiograafiline raamat “Writing the Self in Bereavement“, kus ta kirjutamise kaudu mõtestab enda jaoks lahti armastatud inimese lahkumise. Ausalt. Ilustamata. Soovitan seda raamatut kõigile, kes on kaotanud lähedase inimese või kelle kõrval on lähedase kaotanud sõber, kolleeg, elukaaslane.
Kirjutamise väärtus
Gillie Bolton leiab, et “Kirjutamine on lihtne, vaikne, isiklik, fokusseeritud viis reflekteerida,
pöörata tähelepanu iseendale.” Uuringud näitavad, et kirjutamine
- parendab kommunikatsiooni, enesest arusaamist ja heaolu;
- leevendab stressi ja ärevust;
- toetab minapilti;
- omab terapeutilist mõju (Bolton 2011, 19)
Kui me kuulame ennast, õpime selle kohta, mida me vajame ja soovime, mida teistelt küsida ja mida meil on anda. Seda suurem on tõenäosus, et me ei jää haigeks, paraneme kiiremini, sõlmime rahu kroonilise haigusega (Bolton 2011, 23). Seega on kirjutamisel inimese füüsilist, sotsiaalset, vaimset ja emotsionaalset heaolu toetav võime.
Kirjutamise kogemus
Olen kirjutamist kasutanud ka üliõpilastega – julgustanud päevaraamatusse talletama märkamisi enda professionaalse arengu, õpitu ja kogetu kohta. Olles uurinud nende kirjutamise kogemust, on tulnud esile nii mõnedki olulised märkamised:
“Taipasin, et kirjutamine aitab mul mõelda…võtta see aeg ja mõelda mõtteid. Kirjutamine aitab mõtted vormistada.”
“Naudin kirjutamist ning tunnen, et seeläbi tuleb minu seoste ja tähenduste loomise võime paremini esile. “
“Päeviku pidamine andis hea võimaluse end ja enda mõtteid kõrvalt vaadata – mingid asjad said niimoodi lahti kirjutades hoopis teise tähenduse ning esialgu hirmutavad muudatused ei olnudki mingi hetk enam nii hirmutavad, vaid suutsin nendes näha oma käitumismustreid ja arengukohti.”
Olen ka ise aastaid päevaraamatut pidanud mõtlemata väga sellele, miks ma seda teen. Küllap alateadlikult olen mõistnud, et see toetab mind.
Kuidas kirjutada?
Kõige lihtsam on alustada vaba kirjutamisest. Teisisõnu, panna kirja see, mis nö “pastakast” tuleb. Ilustamata. Hinnanguid andmata. Kõik, mis sa kirjutad on õige. Soovi korral võid teksti juurde tagasi tulla ja vaadata: mida ma märkan, mida ma tunnen, mis mind üllatab. Siis võid liikuda samm-sammult erinevate kirjutamise viiside juurde, nt ostunimekiri, mõni luuletus või haiku, kiri, mida sa ära ei saada.
Kirjutamine on üks viis, kuidas õppida iseenda ja sulle oluliste teemade kohta. Ja mis eriti hea, kirjutamine on kättesaadav igal pool. Isegi levivabas piirkonnas.
Bolton, G. (2011). Write yourself. Creative Writing and Personal Development. Jessica Kingsley Publishers.
Lengelle, R. 2016. Writing the Self in Bereavement. A Story of Love, Spousal Loss, and Resilience. Routledge.
Photo by Unplash.